Otsus kaasata oma sünnitusele ja sünnituseks ettevalmistusele doula, oli parim. Kui Kerli oma tuge pakkus, võtsin mõne nädala mõtlemiseks, sest kogen ju midagi väga intiimset, uut ning võtta protsessi juurde veel keegi peale mehe, tundus esialgu natuke hirmutav ja ebamugav. Samas, ega ma ei teadnud tol hetkel doula rollist suurt midagi. Esialgu kartsin, et äkki võtab doula sünnitusel mehe rolli üle ning elukaaslane tunneb end halvasti. Kuid pärast kogu informatsiooni saamist jõudsime järeldusele, et on hea, kui sünnituse juures on veel keegi kogenum, kes on ka ise sünnitanud, õppinud toetamist ning saab meile pühenduda kogu sünnituse. Haigla ämmaemandad ju 100% kohal ei ole.

Kerli on üks äärmiselt soe inimene, kellest õhkub rahu. Ja just seda viimast vajasin väga raseduse ning sünnituse juurde. Tema roll meie esimese beebi sünni juures oli väga suur. Ta andis juba raseduse ajal nõu, jagas teadmisi ning harjutusi ja toetas rasketel hetkedel. Kõik selleks, et teaksime, mida oodata ning mida teha, kui aeg käes. Usun, et loomulik sünnitus, mida ootasin, juhtus suuresti tänu Kerlile, kelle juhendamisel ning toel kõik nii hästi läks.

Üldiselt tuli mu keha rasedusega väga hästi toime. Ma ei kogenud väga suurt iiveldust, sageli ei saanud arugi, et rase olen ning kõht paistis ka pigem väike. Püsisin terve raseduse vältel aktiivne, ei vaevanud mind gestatsioonidiabeet ega olnud muid hädasid, mistõttu jäi täiesti mõistetamatuks 31.nädala paanika. Päev enne 32. nädala täitumist tundsin öösel toonuseid, mis ei tahtnud vaibuda. Need ei olnud valusad, kuid häirisid ja tekitasid ärevust, et miks kõht juba ometi rahulikuks ei jää. Otsustasime haiglasse igaks juhuks kontrolli minna. Naistearst hirmutas mind ootamatu uudisega: “Emakakael on suletud, kuid palju lühenenud ning väga suure tõenäosusega sünnitad sa juba selle nädala jooksul. Vaja on teha kopsude ettevalmistavad süstid ning jätame su haiglasse”. See informatsioon lõi mul jalad alt. Ööseks jäeti mind tilgutite alla haiglasse, et emakat rahustada ning tehti esimene süst. Hommikul tuli aga juba entusiastlikum arst, kes ütles, et ma saan kindlasti koju minna ja et mingit sünnitegevust siin ei käi. Ta julgustas ka, et lühenenud emakakaelaga võib ka edukalt raseduse lõpuni kanda. Samas ei teatud ka millest see on, sest põletikku ei olnud… arvati ka et ehk oligi lihtsalt see minu eripära? Igatahes koju mind lasti ning paluti järgmisel hommikul teiseks süstiks tagasi tulla. 

Järgmised päevad ja nädalad venisid. Kuigi otseselt voodirežiimi ei määratud, püüdsin end liigutada nii vähe kui võimalik. Kui eelnevalt käisin regulaarselt jõusaalis ja kõndimas, siis päeva pealt muutsin oma aktiivsusetaset. Pärast haiglas käiku nutsin palju, Googeldasin enneaegsete laste pilte ja uurisin ellujäämisvõimaluste kohta. Olin äärmiselt õnnetu ja hirmul. Kerli aga julgustas mind, andis häid mõtteid ja soovitusi ning püüdis mind rahustada. Ta uskus, et kõik läheb hästi ning aitas ka minul positiivselt mõelda ja seda endale sisendada. Rääkisin iga päev kõhubeebiga ja palusin tal veel üks päev vastu pidada ja soojas olla. Päevadest said nädalad ja mida nädalaid edasi, seda kergem mu südamel hakkas. Kui käes oli 36.nädal, tekkis juba vastupidine tunne ja mõnus ootusärevus, et “oh beebi, nüüd võid juba rahumeeli tulema hakata”. Kandsin oma beebi ilusti tähtajani. Vähemalt oli meil kõik hästi ning vaikselt hakkas tekkima juba kannatamatus, millal ta ükskord sünnib? 

Kui rasedusnädalaid oli juba 41+0 jalutasin julgelt veel ringi. Esilekutsumise saatekirja küsisin 42+0 nädalale, mitte varem ning lootsin, et ehk tuleb tita ikka omal soovil. Mõtlesin, et ilmselt ma rasedaks jäängi, aga ei…Juba järgmisel hommikul kella 10 paiku tundsin kõhus sellist tunnet, mida varem tundnud ei olnud. Sel hetkel oli peas kaks varianti, et need ongi nüüd need libatuhud, mida paljud tunnevad või et täna on SEE päev! Väike elevus sees, jõudsin hommikusööki valmistada ning süües tõusin iga tuhu ajal püsti ja hingasin nagu Kerli oli eelnevalt õpetanud. Tuhud algasid mul kohe 8 minutiliste vahedega. Samas edasi kulgedes mingisugust regulaarsust või korrapärasust, nagu sünnitusloengutes kuulnud oli, mul ei olnud. Vahe võis olla 2 minutit, siis jälle 5 ja jälle 8. Olin Kerliga pidevalt kontaktis ja andsin teada, kui sageli tuhud käivad. Ta soovitas duši alla minna, vaadata kas valud lähevad ära. Need aga ei kadunud ja minu kirjelduse järgi hindas Kerli olukorda ja ütles, et need ei ole kindlasti libatuhud. 

Mäletan, et Kerli ütles, et kui vahed on keskmiselt 3 minutilised, võiks hakata haigla poole sättima, aga päris minekut pean ikka ise tunnetama. See tõi reaalsuse kohale. Päriselt ka, ma sünnitan juba ja need polegi libatuhud. Pärast 5 tundi kodus tuhude ülehingamist, mis tegelikult ei osutunudki väga keeruliseks, sest valud ei olnud kuigi intensiivsed, asusime ITK poole teele. Mõtlesin, et kui valud selliseks jäävadki, siis on sünnitus küll vägagi talutav. 

Haiglasse jõudsime pool 4, kus tehti mulle KTG. Selle käigus hingasin üle 1-2 tuhu. Kõik oli ideaalne, avatust 6 cm ja paluti oodata, kuni mõni sünnitustuba vabaneb. Lugedes Facebookis beebigrupist, kuidas kõik haiglad sünnitajaid täis on ja nii mõnigi peab KTG toas lapse ilmale tooma, olin ma täitsa nõus ootama, kuniks nad sünnitustoa valmis sätivad. Valud aga muutusid selle tunnikese jooksul, mil ootasime, päris intensiivseks. Kell 16st tuli juba vaikselt aad- ja ood appi võtta. Hea oli tuhude ajal mehe käte vahel olla ja kallistada, samal ajal kui Kerli alaselga mudis. See tõesti aitas kuidagi valust vabastada. 

Sünnitustuppa saime kella 5st ning siis olid juba valud 10-palli skaalal 9-10. Nägin toas palli. Olin lugenud, et “oi, see pall on hea koht, kus valutada”. Tormasin pallile istuma, kuid tõusin sealt sama kiiresti püsti, sest see oli viimane koht, kus olla tahtsin. Selle asemel valisin hoopis sooja duši. Kuna sünnitusplaani olime kirjutanud “palume võimalikult vähest sekkumist”, siis seda meile ka pakuti. Vahepeal keegi praktikant doppleriga beebi südamelööke mõõtma. Kuna beebi tundis end suurepäraselt, siis lastigi meil rahus olla. Olnud juba mõnda aega aa-tanud ja oo-tanud, soovitas Kerli teisi asendeid proovida, kuid tundus, et enam ei ole kuidagi hea olla. Lõpuks läksin voodisse pikali ja peagi tundsin presse. Kerli kutsus ämmaemanda, mis oli ühtlasi ka esimene kord sünnituse jooksul kui ämmaemandat nägin. Kontrolliti avatust- 10cm ning võisingi pressida. Liikusime istuma järile, et gravitatsioonile kaasa aidata ning beebil kergem liikuda oleks. Mees istus mu selja taga ning Kerli hoidis mu kätt. Kuigi ämmaemand praktikandiga pakkus välja, et ehk tahaksin voodisse tagasi liikuda, ma seda ei soovinud ning laps sündis ilusti järil 18.27. Ka platsenta väljutus oli loomulik ja tuli kohe pärast lapse sündi ühe pressiga. Ei olnud tarvis ühtegi süsti, mille üle olen samuti õnnelik 🙂

Pärast haiglasse jõudmist läks meil lapse sünnini 3h, millest 1,5h oli väga-väga intensiivne ja valus. Enne valude haripunkti suutsin ma ainult hingamisele mõelda ning valuvaigistite küsimine ei tulnud isegi meelde. Seega, ma sain täpselt sellise sünnituse, nagu olin ette kujutanud ning oodanud- loomulik, aktiivne, üpriski kiire (kokku 8,5h esmasünnitus) ning ilma valuvaigistiteta. Ja mis kõige tähtsam, ma sain omale täiuslikult terve lapse! 

Olen Kerlile südamest tänulik, et ta kogu selle protsessi meiega läbi tegi: meid nõustas, informeeris, õpetas ning juhendas. Kerli pehme ja soe olek oli täpselt see, mida esmasünnituse juurde vajasin. Ta suutis tekitada minus enesekindlust, et ma saan sellega imehästi hakkama ja suutis maandada hirme. Usun, et doula kaasamisel oli suur roll ka sünnituse loomuliku ning sekkumiseta kulgemise osas. Hoitud tunne, turvalised isikud ning pingevaba olek lubasid mul olla hetkes, mitte millelegi mõelda ning lasid kehal protsessiga kaasa minna. Kui keegi kahtleb, kas doula on vajalik, siis ma ütlen, et ON! Ja Kerli sobib just selleks imeliselt! Aitäh, Kerli!