Sünnitus – nii eriline, võimas ja ilus, väljakutsuv ja võrreldamatu. Minu esimene beebi sündis sel kevadel. Me olime eelnevalt paika pannud täpse sünnitusplaani ning visualiseerinud ja manifesteerinud soovitud tulemust. Uskusin enda keha võimesse loomulikult sünnitada ja lootsin vaimusilmas ka täiesti valuvaba ning kiiret sünnitust. 

Beebi hakkas sündima 41+6 öösel kella kahe paiku. Mäletan, et minu esimene tunne oli elevus. Rõõmustasin, et see kauaoodatud aeg käes on ja häälestasin end sünnituse lainele. Küll aga hakkasin taipama, et võibolla täielikult valuvaba sünnitus ilma vastava ettevalmistuseta oli liigne naiivsus. 

Juba järgmisel hommikul liitus minu ja elukaaslase Erkiga ka sünnitoetaja Kerli. Olime juba eelnevatel kohtumistel läbi mänginud harjutusi, masseerimisi jm tehnikaid, mida sünnituse ajal praktiseerida, kuid sünnituse ajal mõtlemise peale mina ressursse raisata ei tahtnud ja kaaslasel oli ka adrenaliinist pea laiali otsas. Seega oli meile suureks abiks Kerli, kes teadis täpselt mida teha, kuidas ja millal. Ta oskas toeks olla nii minule kui kaaslasele. Läbi juhendamise võtsime erinevaid asendeid, avardasime vaagnat, hüppasin pallil, olin pea alaspidi, vaheldumisi vannis ja kuival maal. Kuulsin palju julgustavaid sõnu ja sain toetavat massaaži. 

Kuigi minul kadus täielikult ajataju ning kogu protsess tundus kui üks suur päev, sündis beebi esimesest tuhust alles 25 tundi hiljem. Sellest esimesed 24h veetsime kodus. See on tugiisikutele pikk aeg, mistõttu on hea kui neid on mitu! Tagantjärele oleme elukaaslasega rääkinud, et Kerli on suuresti põhjus, tänu kellele läks sünnitus plaanipäraselt. Tänu temale tundsime end turvaliselt ja saime keskenduda täielikult sünnituse protsessile. Ma kahtlustan, et ilma doulata oleksime me juba palju varem sammud haigla poole seadnud, kuigi soovisin kindlasti viimase hetkeni kodus olla 🙂 

See abi ja tugi, mida oskab pakkuda doula nii sünnitajale kui ka mehele, on nii oluline! Enda esimest sünnitust jään meenutama väga sooja ja õige tundega! Aitäh!