Teadsin kohe alguses, et sooviksin lisaks elukaaslasele kedagi veel sünnituse juurde turvatunnet looma. Eraämmaemand ei tundunud minu jaoks, vaid soovisin midagi rohkem rahustavamat ja spirituaalsemat. Ja õnneks sattuski meie teele Kerli, kes on nii armas, rahulik ja siiras! Juba meie esmakohtumisel sain aru, et ta on täpselt minu inimene! 

Kerli abi oli ääretult suur juba enne sünnitust, sünnitusel ja ka peale sünnitust. Meil ei vedanud just kõige lihtsama sünnitusega ning seda enam oli Kerli kohalolu vajalik aidates luua rahuliku ja turvalise keskkonna sellele imelisele sündmusele. Olen siiralt tänulik, et Kerli me teele sattus ja kinnitan, et ta teeb kõike suure pühendumise ja südamega!

9.12 õhtul ütlesin Urmasele, et teeme sauna ja toome selle kuti sealt välja 😊 Ma tegelikult kaua ei olnudki ja istusin alumisel astmel, aga tundus, et toimis, sest 20.30 tuli limakork ära. Teadsin, et see võib palju enne reaalset tegevust ära tulla, kuid veidike ootusärev olin küll 😊 aga umbes 00.00 hakkasin tundma kergeid valusid. Polnud kindel ka, kas need on tuhud, aga mingi aja tagant hakkasid korduma. Siis mõtlesin, et hakkan vahesid mõõtma ja magama enam ei jäänudki. Tuhud läksid tugevamaks ning vahed väiksemaks, otsustasime varahommikul ITK-sse kontrolli minna. Kohale jõudes öeldi, et 1cm. Ka kohale jõudnud Kerli vaatas mind ning ütles, et sünnitegevus on alles alguses ning praegu on oluline magada. Well… alguses tahtis valveämmakas meid juba haiglasse jätta, kuna talle tundus beebi liiga rahulik, aga ütlesin, et tahan koju. Palus kl 9-10 tagasi kontrolli tulla.

Läksimegi siis kl 10 tagasi, vastu võttis uus ämmakas. Tegi KTG ja kontrollis avatust, ikka 1cm. Saatis koju tagasi. Kerli tuli meiega koju kaasa ning hakkas aitama, sest mu tuhud läksid järjest valusamaks. Neid valusid on isegi raske kirjeldada ja järjest enam “oma maailma” kadusin. Urmasest ja doulast oli megapalju abi, tuhude ajal masseerisid ja mudisid ning olid täiega toeks.

Kl 16 ajal olid juba valud nii hullud, et otsustasime haiglasse minna (et pääseks ka ummikutest). Tuhudega autoga sõitmine on ka suht piin. Jõudsime haiglasse ja pandi jälle KTG külge, valud olid juba nii suured, et neid enam nii lihtne üle hingata polnud. Seekord vaatas avatust vanem arst – 3cm peale. Otsustasid mind sisse jätta ja saime kell 17 viimase vaba sünnitustoa.

Läksime sinna ja ämmakas võttis meid vastu…ta oli väga tore 🙂  ütles ka et varsti vahetus ja et vahepeal teevad KTG’d, aga avatust kontrollivad 6h pärast. Mul oli, et misasja… aga no valutasin edasi ja vahed lâksid järjest vâiksemaks, kuid veed ei olnud ikka veel ära tulnud.

Mingi hetk oli ämmakate vahetus ja tuli taas ülitore ämmakas ning 6h sai lõpuks mööda ning avatus oli 4-5cm ja ma olin juba nii kutu. Mingi hetk arstid leidsid et KTG järgi lapse südametöö juba aeglustub ja otsustasid veed lahti teha ning lapsele skalpelektroodi panna (mis tâhendab seda et oled vooodisse juhtmetega aheldatud)…ja oi, mis valud peale vete avamist hakkasid…ebareaalne. Kui enne oli valu tugevus max 40, siis nüüd 100 ja iga 1 min tagant. Ma olin juba nii kutu ja paanikas, et enam ei jaksanud ja palusin, et ta mu seest välja võetaks. Vappevärinad ja täiesti läbimärg voodisse aheldatud – ühelpool doula ja teisel pool Urmas. PD! Valuvaigisteid ei kasutanud (need ei tulnud meeldegi). Pool tundi hiljem oli tâisavatus ja tuba arste täis ning iga valuga hakkasin juba vaikselt pressima. No ikka väga valus oli.

Kuna beebi pea ei tahtnud kuidagi laskuda, siis otsustati väikest vaakumit kasutada. Ja selleks et ta sealt välja saada pidin meeletult pressima (see oli hull). Igaüks mind julgustamas. Lõpuks 11.12.2019 kell 00:23 tuli kutt ühes jutis välja ning ta pandi mu kõhule…see oli ulmeline tunne ja kui ta kohe ka nutma hakkas, kõik ta näitajad olid korras ja need valud olid kadunud, siis oli see korralik vabanemine. Temaga oli kõik korras 😊 10min hiljem sündis ka platsenta ning peale õmblusi oligi selle asjaga ühelpool – ise küll meeletult kutu, aga see kauaoodatud kerguse tunne käes ja Rogeri enda lähedal hoidmine 😊 Ja ei väsi kiitmast seda professionaalset personali ja Kerlit kui doulat (ilma temata oleks ikka väga keeruline olnud) ning loomulikult Urmast (tõeline tugi sel teekonnal).